Minu nimi on Katrin Kivi. Olen olnud tõe otsija nii kaua, kui ennast mäletan.

Juba lapsena mõtisklesin universumi toimimise ja elu sügavama olemuse üle. Need otsingud viisid mind vaimsetele radadele ning hiljem inimestega tööle  läbi joogafilosoofia ja praktikate, meditatsiooni, hingamistöö ja holistilise teraapia.

Aastatega hakkas mind üha rohkem huvitama üks küsimus: kas peabki nii kaua otsima, tervenema ja oma lugusid lahti harutama? Inimeste traumad ja lood tundusid vahel lõputud ning minus tekkis soov leida otsetee, mitte viis, kuidas ennast lõputult parandada, vaid kuidas näha läbi selle, mis meid kinni hoiab.

Pärast seda ei olnud võimalik elu, iseennast ega inimesi enam päris samamoodi näha. Kui sa oled midagi kord selgelt näinud, ei saa sa seda enam mitte näha.

See ei tähenda elu ilma triggerite või pimekohtadeta. Need on endiselt osa mängust. Vahe on selles, et ma tunnen järjest kiiremini ära, mis mind käivitub, kust see tuleb ja mida ma parasjagu ma reaalsuseks valin.

Pärast seda kogemust hakkasid minu sees väga selgelt vormuma teadmised teadvuse tasandi reaalsusloomest. Mitte abstraktse ideena, vaid süsteemina, mida ma ise iga päev elan, uurin ja katsetan.

Just seda ma Open Mindis jagan ja õpetan.

Need teadmised ei ole tingimata kõigile. Need eeldavad valmisolekut olla enda suhtes väga aus, vaadata üle oma senised tõed ja vahel ka lahti õppida see, mida oled aastaid iseendaks pidanud.

Minu jaoks ei ole aga midagi põnevamat kui iseenda tundmaõppimine.

Mida rohkem me mäletame oma tuumolemust, seda vähem on vaja ennast parandada. Paljud piirangud hakkavad lihtsalt kaotama oma tõepära.

Ja võib-olla ongi see kõige olulisem, mida olen õppinud: reaalsusloome muutub üllatavalt lihtsaks, kui hakkad päriselt nägema, kes seda loob.