Veendun järjest enam, et Holistilise regressiooniteraapia nelik on tõesti mõjuv ja toimiv teraapia vorm. Kuna nelik koosneb neljast omavahel seotud, ligi 3 tunnisest seansist, siis see nõuab kliendipoolset pühendumist ja valmisolekut sügavuti minna. Sellepärast on ilmselt ka tulemused elumuutvad.
Jagan sinuga ühe 35a mehe teraapia kogemust
Iga teraapia on minu kui terapeudi jaoks originaallooming, kus kunagi ei tea kuhu situatsiooni jõuad ja millist tööriista just sellel hetkel vaja, et klienti edasi aidata. Päris mitmel korral oli nende rännakute ajal mu sisedialoog umbes selline: “No mida ma nüüd siis teen? Kuidas siit olukorrast küll välja saab?” ja siis kusagilt kõrgemalt teadvuselt tulevad vastused ja teadmised, milles ei tohi kahelda. Olen õppinud usaldama ja see toimib.
Klient pöördus minu poole sellise kirjaga:
“Lühidalt öeldes on mul materiaalses mõttes kõik justkui väga hästi ning välisel vaatlusel peaks ma väga õnnelik inimene olema. Kahjuks nii ei ole ja ma ei suuda ise välja mõelda, miks ma ei suuda elust rõõmu tunda. Ma käisin alles hiljuti päris mitu korda psühholoogi juures, aga seal arutatud teemad ei aidanud minu sees olevaid tundeid kuidagi lahti harutada. Ma sain küll vastused väga paljudele küsimustele, aga mitte kõige olulisemale.
Kõige kurvem ongi see, et ma ei saa ise aru, miks ma end nii tunnen. Mul ei ole ennast haletsevaid mõtteid ega muid depressioonile viitavaid tunnuseid, aga mingi lahendamata mõistatus mu sees peidus on.”
Tagasiside kirjutas klient 2 kuud peale nelikut. Siin see on:
“Peale seansse tekkis minus teatavat sorti sisemine rahulolu, mida mul varem kindlasti ei olnud. Ma olin väga hirmul tuleviku ees ja kartsin, et võib-olla mul ei õnnestugi enda unistuste elu elada. Ma lasin ennast liialt palju mõjutada sellest, kuidas teised mind näevad ja hoidsin kümne küünega kinni enda loodud illusioonidest, milline mu elu peaks tänase päeva seisuga välja nägema. Ja see tekitas minusse pingeid, mis sõid mind täpselt samamoodi nagu rooste hävitab autot – vaikselt, aga visalt. Tulles nüüd tänasesse päeva, siis ma saan täiesti ausalt tunnistada, et ma pole ennast nii hästi juba väga ammu tundnud. Ma olen saanud vabaks väga paljudest hirmudest ja olen oluliselt enesekindlam tuleviku ees. Ma olen õppinud, et hirm ei pea juhtima minu elu ega võtma vastu otsuseid. Ma olen avastanud endas tundeid, mis olid pikka aega minu sees kinni ja nende tunnete vabanemine on imeline kogemus.
Iga seanss moodustas suurest tervikust väikse osa, nii et kindlasti üks toetas teist ja vastupidi. Eredalt on aga meeles seanss, kus ma esmakordselt kogesin hingamisteraapiat. Seda tunnet on väga keeruline sõnadega kirjeldada, aga see tunne oli ülev. See õnnetunde pohmell, mis peale seda seanssi saabus, oli üks nauditavamaid hetki kogu minu teraapia jooksul. Veel meenub mulle kord, kui ma rändasin kuskil enda loodud maailmas ringi ja otsisime taga viha, mis minus on. See oligi tegelikult üks ja sama kord, kus ma jõudsin lapsepõlvest üht väga vastikusse olukorda. Seal sain selle vihaga kontakti. Siis samal ajal viskasin patja vastu lage ja seina ning elasin seda viha sealsamas voodis lebades välja. Sel hetkel ma praktiseerisin kummalist hingamistehnikat, mis aitas sellel pikalt laagerdunud mürgil minust välja tulla ja see oligi üks kõige meeldejäävamaid kogemusi.
Mul on vara veel öelda, kas ta aitas mind minu eesmärkideni, aga esimene samm selles suunas on astutud. Ja see samm on kindel ja sügava jäljega.
Mina jäin tulemusega väga rahule, sest ilma selle teraapiata oleks väga paljud küsimused minu jaoks siiani vastuseta. Ma õppisin lugema oma tundeid ja mõistma, miks ma neid tundeid tunnen ja kust need pärinevad. Ma õppisin rahu tegema iseendaga ning sain teada, miks ma tiinekana käitusin just sellisena nagu ma käitusin ja kui palju see minu tänaseid otsuseid mõjutanud on. See on olnud üks väga põnev teekond ja ma olen väga tänulik, et sihitu netis ringi surfamine mind sellisesse seisundisse on toonud. Aitäh selle kogemuse eest.”
Usun, et me hingedena valime endale baaskogemused
Minus tekib siiras ja sügav austus nende hingede ees, kes on võtnud ette eriti väljakutsuvad kogemused siin füüsilises maailmas ja siis need ümber pööravad oma tugevusteks ja väärtusteks. Ka selle noormehe lugu oli inimlikus plaanis jahmatav ja puudutav. Loo üksikasjad jätan konfidentsiaalsuse huvides avaldamata. Küll aga näen, et me kõik oleme omavahel seotud läbi sisemise lapse valu, kurbuse ja hoidamata jätmiste. Mõnikord on see valu nähatavam, mõnikord varjatud. Üsna tihti kasvab see valu vihaks, mille alla on kurbus. Teinekord jällegi vastupidi, inimene kogub kurbust ja kehakaalu, et varjata peidetud viha. See on võimas töö, kui klient lõpuks oma sügavad emotsioonid vabastab. Eluenergia saab justkui paistu tagant valla ja kõik hakkab soovitud muutuse suunas liikuma.
Armastusega, Katrin
