Viha on olemuselt ülivõimas energia, milles on tohutu liikumapanev jõud. Viha toob meis välja kõige ürgsema ja algsema olemuse just siin maise tasandi kehastuses. Vihaga kontaktis me unustame intelligentsuse ja esteetika, see on täielik “basic instinct” juure tasandil.
Ma olen arvanud seni endast, kui mitte-vihastaja tüübist. Olles teadlik sisevaatleja juba aastaid, saan oma ärritustel sabast kinni ning lahendan teemad enne kui need jõuavad monstrumiteks kasvada. Pealegi olen sisimas pigem selline õrn ja habras empaat, kes kogeb rohkem kurbust ja valu. Oma vihaga kontaktis olemine on pigem väljakutsuv.
Kõigis on kõik
Sain hiljuti õppetunni, mis tõestas väidet: meis kõigis on KÕIK olemas. Ühel õhtul tundsin kehas üsnagi suurt pinget. Olin päev varem osalenud väga füüsiliselt väljakutsuvas trennis ning arvasin lihasvalu olevat seotud sellega. Tundsin ka veidi külmavärinaid, kuid ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Järgmise päeva lõunaks oli keha juba väga tundlik ning mul valutasid praktiliselt kõik kohad. Isegi kõndida oli valus, kuna kanna põrkumine vastu põrandat tekitas valuvibratsiooni üle keha. Vaene keha üritas mulle juba päev varem märku anda aga ma ei kuulanud! Nüüd tuli sõnum juba palju suuremalt ja valjemalt minuni tuua. Tundsin, et tõuseb palavik ja olemine läheb väga kehvaks.
Keha ei valeta
Olin oma kaaslasele hommikul teatanud, et mul on täna halb tuju. Küsimusele, et mis selle põhjus on, vastasin et kõik väikesed asjad: ilm, kiirustamine jne. Ma päriselt ka ei näinud sel hetkel mingit suurt põhjust. Olin selle ilust kokku pakkinud ja ilmselt ka lipsukesega pealt kaunistanud.
Vihaga kontaktis
Sel hetkel, kui keha reaktsiooni ei saanud enam eirata, mõistsin, et kehas toimib ning ülitugev protsess ning hakkasin uurima, et mis siis minu sees tegelikult toimub. Esimese taipamise sain kohe – palavik on põletik ja põletik on VIHA. Hetkega tajusin, et nii on. Minu sees on viha! Lubasin endal seda tunnetada. Kuna see oli juba nii keha tasandile välja ujunud, siis ei tulnud sellega kontakti otsimiseks väga sügavale sukelduda. Vaatasin seda tunnet ja sain kohe aru kelle peale ma vihane olen. Olin kogunud väikseid rahulolematuse killukesi enda sisse. Nägin kuidas ma olin nende saboteerivate mõtete vabastamisega tegelenud küll kuid ma ei tunnistanud endale oma viha. Tegelesin kõige muuga – hirmude, valu, aktsepteerimise, andestamisega.
Ära anna vihale hinnangut
Ka nüüd, taibates selle viha olemust, läksin kohe andestamise tehnika juurde. Minu kaaslane aga ütles minu jaoks sellel hetkel olulise lause: “Proovi vaadata ja kogeda seda viha nii, nagu sa kogeks seda esimest korda, nagu see oleks midagi uut ja huvitavat. Ära anna sellele hinnangut: see on halb, millest on kohe vaja vabaneda.” Esimesteks sekunditeks tekkis tõrge: mis mõttes ma pean aktsepteerima viha? Viha on ju halb? Kohe samas alistusin sellele ning võtsingi viha suhtes uudistava vaatleja ja kogeja rolli. Juba mõne hetke pärast tundsin, et ma pean oma viha väljendama. Samas surusin kohe ennast alla – mina olen ju naine, naine ei kakle, peksa ega saa olla kole röökiv elajas. Mida rohkem ma seda viha puhtal kujul kogesin, seda võimsamalt tahtis keha kaasa rääkida ja ma pidin selle looma enda seest välja laskma.
Palusin oma kaaslasel võtta padi ja olla valmis kõige hullemaks. Ilmselt ei osanud ka tema arvata mis tulemas on, kuna ta nõustus jääma (mida ta võibolla hiljem kahetses :). See mis minu seest välja purskus oli mulle endalegi üllatuseks. Kasutasin jõudu, rusikaid, häält, vängeid sõimusõnu…. seni kuni jõud rauges ja ma alistusin kurbusesse.
Kergus ja tänulikkus
Siis tuli tühjus. Vaikus. Ja see oli ilus! Kergusest ja vabadusest täidetud. Teadsin, et midagi olulist on toimunud. Paradoksaalsel kombel tundsin end veelgi rohkem naisena. Ürgses naise väes, kes võibki olla orkaan, kui tal vaid selleks tuju tuleb. See teadmine, et ma suudan väljendada oma varjupoolt, oli ääretult vabastav.
Keha tegi kergemat järelpuhastust veel paar päeva ning taastus kiirelt. Ma teadsin, et minus võib olla viha sest me kõik sisaldame kõike. Ma taipasin aga, et naistena me surume palju oma viha alla, eriti selle mis tahab füüsiliselt väljuda. Väga võimas kogemus oli oma viha väljendada lähedase inimese juuresolekul, sest protsess läheb kordades sügavamale kui sul on armastav ja toetav ruumihoidja. Ma olen enda üle väga uhke, et ma julgesin olla nii aus ja haavatav. Tänan südamest oma kaaslast, oma keha ja seda kogemust, mis viis mind päris suured sammud iseendale lähemale!
