Hiina filosoof ja taoismi rajaja Laozi on öelnud: “Hinge silm aitab ära tunde pühadust. Pühaduse äratundmine pole uute asjade nägemine vaid asjade nägemine uut moodi. Pühadus on asjade sees.“
Nädalavahetusel toimunud transpersonaalse psühholoogia loengul käsitleti pühaduse teemat. Minus toimus mitmeid äratundmisi ning teema sobib ju ka ideealselt pühade aega.
Minu nägemuses on pühadus hingeliigutus. See on hetk, kus paradigma muutub, teisisõnu me näeme iseenda perspektiivist asju, hetki, inimesi, suhteid läbi hinge silma. Puudutame hinge.
Mulle meeldib mõelda, et pühadus on väikestes asjades. Suurtes asjades on pühaduse ootus justkui sees ja mõnkord võib ootus muutuda pettumuseks. Väikestes asjades on pühadus veidi peidus ja sinna tuleb ruumi luua, tähelepanu suunata ja lubada pühadusel avalduda.
Suur elu koosneb väikestest asjadest
Seda teksti kirjuades istun ma oma arvutiga diivanil teki sees, vaatan aknast kuidas hull lumetorm tahab meie rõdu jõulukuuse läbi räsida aga ta võitleb vapralt vastu…hmmm või siis alitsub ja mängib? Kõlaritest tuleb igihaljas top 1 christmas song: Last Christmas (ma vahel mõtlen, et mis kood sellesse laulu peidetud on, et ta kunagi üle ei viska :D). Need väikesed märkamised selles hetkes mis parasjagu on, need teevadki elu elamisväärseks. Elu kogemuse pühadus on peidus igas igapäevases tavalises olukorras. Pühadus ei avaldu tähtpäevades, pühadus ei seisne perfektses settingus, pühadus ei sõltu ka meie lähedaste käitumisest.
Energiakriis?
Pühadusega saame me kontakti enda sees ja läbi selle saame püha ruumi luua vaid enda sisse. Kuidas seda luua? Kui ma häälestusin end hinge tasandile, siis märkasin kui palju energiat läheb kaotsi sellepärast, et me ei märka. Me ei märka, kui su kaaslane toob sulle hommikul kuuma kohvitassi, me ei märka, kui keegi laseb su auto liikluses vahele, ei märka lapse kallistust, me ei märka kui poes teenindaja naeratab, me ei märka ise naeratada. Me ei märka, et meid pannakse tähele. Tähelepanu on aga armastus ja kui me seda ei märka, ei oska me seda ka vastu võtta.
Püha ruum tekib märkamises
Kui me hakkame märkama ilu enda ümber, siis ma näeme ilu ka enda sees. Samas on see kahepoolne kanal. Me ei saa märgata midagi mida meie sees ei ole. Kui sa märkad ilu siis on juba sinu sees midagi avanenud, mis lubab välist peegeldust vastu võtta. Me hakkame märkama armastuse energia voolu selles, kui keegi küsib kas kõik on hästi, kui keegi avab sulle ukse, kui päkapikk on pannud kommi su taskusse. Ja ka siis voolab armastuse sagedus kui märkame ilu ähvardavas lumetormis, värelevas küünlaleegis või iseenda kohalolust iseenda jaoks. Kui me avame end ja lubame vastu võtta, lubame näha ja olla nähtud, siis meie energia muutub ja tekib püha ruum.
Pühadus on meie valik
Seda kõike siin kirjutades tajun ise, kuidas pühadust võiks olla palju rohkem. Rohkem märkamist ja armastavat tähelepanu. Argipäev võtab pühade üle võimu. Aga tegelikult on see meie kõigi valik. Ma valin ühenduda püha ruumiga enda sees!
Ma valin pühaduse igasse päeva! Ma valin ühenduda püha ruumiga enda sees!
Pühadus on märkamine
Pühadus on tähelepanu
Pühadus on südamega kuulamine
Pühadus on vaikus
Pühadus on kohalolu
Selle nädala BlissJooga LIVE-s läheme pühaduse mõtisklusega veelgi sügavamale. Ja mis kõige täitsam, ühendume kehateadvusega. Pühadus on tunne ja tunne asub kehas. Mõte üksi on kogemuses väärtusetu, tunne muudab teadmise kogemuseks. Ühendame BlissJooga tunnis keha ja meele.
Armastava tähelepanuga, Katrin
